REBEKKA LOTMAN on eesti kirjandusteadlane, toimetaja, ajakirjanik ja tõlkija, alates 2014. aastast Tallinna Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja.

• Millisena teile, lapselapsena, jäi meelde Juri Lotman?​

Ta oli lõbus, mänguline, külalislahke – tema kodus olid alatasa tudengid, kolleegid, sõbrad. Kuid oldi ka süvenemishetked, näiteks kiiktoolis Mozartit või Bulat Okudžavat kuulates, lugedes, töötades. Vanaisa armastas väga ka jalutada.

• Milline ta oli kodus ja kuidas ta suhtus lastesse?

Vanaisa suhtus üldse inimestesse lugupidamisega, nii ka lastesse. Näiteks enne, kui ta pintsaku seljast võttis, küsis ta alati selleks enne daamidelt luba – seda isegi kodus ja seda isegi pisikestelt tüdrukutelt, meilt, lastelastelt. Ta armastas lastega mängida: vahel tagusime poole ööni kaarte, teinekord mängisime malet, aga ka õuemänge: pimesikku, musketäre jms. Samas pidas ta vajalikuks lapsi ka õpetada ja harida. Ta õpetas meile oma erilisel meetodil prantsuse keelt, õpetas kuulama muusikat ja kunsti vaatama, neid meile lahti seletades ja tähendusi avades, aga ka inimeseks olemist laiemalt.

• Kas oskate öelda midagi huvitavat Juri Lotmanist, mis teile meelde tuleb?

 
Kuigi vanaisa oli suur inimene, ei olnud ta kunagi tähtsust täis. Koos oma abikaasa, professor Zara Mintsiga olid nad õnnelik ja särav paar, kes austasid ja armastasid teineteist ja inimesi oma ümber.